FITNESS
Minu lugu
Tiinekana olin ma kogu aeg kõige peenem ja isegi kui ma parasjagu ei olnud, siis ma tundsin ennast nii. Ma olen ju üks neist "õnnelikest", kellele on Jumala poolt antud saledus ja pikkus käsikäes. Kui ma olin kuskil 13-aastane, siis ühe suvega kasvasin ma mitukümmend sentimeetrit. Kaal jäi aga samaks ja siis ma seal olin, selline kuuekümnekilone ja meeter üheksakümmend kaks pikk.
Enesekindlusele see kaasa ei aidanud ja et end enda kehas paremini tunda, oli vaja midagi ette võtta. Kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused olid need, millest kekatundides oli miskit külge jäänud ja let’s go....
Saalis hakkasin "päriselt" rassima kuskil 18-aastaselt. Ja võin julgelt väita, et olen trennis käinud terve enda täiskasvanuelu. Edasi aga liigume minu loos võistlushooaegade kaupa.
2014
2014. aastal vahetasin jõusaali. Liikusin Fitlife nimelisest saalist Arctic Sport nimelisse jõusaali. Seal tutvusin enda tulevase sõbra ja treeneri Ants Varblasega. Ants oli võistlev kulturist ja mina fitnessihuviline. Ja üks asi viis teiseni ning tohutute ärevushoogude käes kannatav Andreas Jääger võttis vastu otsuse minna lavale. Kategooriavalik oli imelihtne – Mens Physique. Eesti keelde on mingid idioodid selle tõlkinud rannafitnessiks. Sain neljanda koha. See oli mu elu suurim saavutus ja ma mäletan, et särasin kaks nädalat. Eriti rõõmsaks tegi mind see, et isegi täiesti untsu läinud grimmiga suutsin ma ikkagi teha fantastilise tulemuse.
Mõni aeg hiljem tulid dopinguproovide tulemused ja esimese koha saanud Rodion Popovi verest leiti terve Mendelejevi tabel ja võitjalt võeti meistritiitel ära ning ülejäänud vennad tõusid kõik ühe koha võrra. Minust sai oma esimesel võistlusel pronksi võitnud sportlane. Good times.
Piltidelt on näha mu katastroofilist grimmi kõige paremini teiselt pildilt. Kolmandal pildil on vasakult esimene Rodion Popov ja paremalt esimene Ats Loot.
2015
2015 oli aasta, millel mul olid suurimad lootused. Eelnevast hooajast oli kõrva taha panna nii mõndagi ja töö käis, et kevadel teha oma parim vorm ja korjata kokku kõik esimese koha karikad.
Esimeseks võistluseks olid Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused ja seal meid siis jagati edasijõudnute ja algajate gruppidesse. Mina saavutasin edasijõudnutes teise koha. Mäletan, kui Silvar Rückenberg tuli ütles mulle peale võistlust, et minu "liiga pingutatud" poseerimine oli saanud põhjuseks, miks ma ei võitnud. Kriitikat enda poseerimise kohta sain tegelikult juba esimesel võistlusel. Olin oma teise koha üle õnnelik ja otsustasin, et teen enda poseerimise korda ja olen kaks nädalat hiljem toimuvatel Eesti karikavõistlustel esikoha omanik. Ja siis ma keerasingi kõik veel rohkem nihu. Ma ei suutnud aru saada, mida minust tahetakse, ja kuulasin valesid nõuandjaid ja lõpuks peaaegu ei poseerinudki. Inimesele, kes biiti ei jaga, siis rannafitnessis peab välja nägema nagu ei pingutaks, aga tegelikult pingutad. Mina seda selgeks ei saanudki. Igatahes sain karikavõistlustelt neljanda koha ja emotsioon selle neljanda koha ja mu esimese neljanda koha vahel oli öö ja päev. Sellel samal võistlusel läksin üsna raksu ühe kohtuniku Eleriga, kes
mu küsimuse peale, et mis mul puudu jääb ja mida ma tegema pean, soovitas mul paruka osta. Taaskord üks fucked up teema tolle aja "rannafitnessi" kohta. Kiilakad ei saa võita... või noh saavad, aga siis nad peavad teistest poole paremad olema. Igatahes tahtsin tõestada kõigile, et eesti kohtunikud on rumalad ja ei näe säravat teemantit ja otsustasin osaleda sügisel Põhjamaade Meistrivõistlustel ja tulla sealt võidukarikaga koju.
Eeldused, et asi perse läheks, olid olemas. Esiteks vale põhjus võistlemiseks, teiseks Ants Varblasega järjest rohkem tuksi minev sõprus, mu tolleaegse tüdruksõbraga lahkumineku poole triiviv suhe + ma ise olin totaalselt puruks ja ei olnud taastunud sellest kahest hooajast. Dieeditamine tegi mu ajuga midagi.
Igatahes käisin võistlemas Soomes. Finaali ma edasi ei pääsenud ja lõpetasin kümnenda kohaga. Muide võidumees lammutas hiljem veel Maailmameistrivõistlustel ja kui ma ei eksi, tuli sealt tagasi pronksiga... seega tase oli ka kõvem kui mina.
Lavalt tulles, vajusin põrandale ja pisarad ei lahkunud mu silmist pikalt. Suure skandaaliga läksin oma treeneriga ka full tülli ja tema otsustas, et tema enam meiega koos tagasi ei tule ja otsustas Tallinnasse bussi ootama jääda. Mul oli vaja puhkust...
Piltidest siis esimesed kolm pilti on EKV, kolm järgmist LELKV ja viimane Põhjamaade MV. Kollaste pükstega kutt, kes Põhjamaades minu kõrval oli, tema oligi võitja Martin Montazeri. Kõige "parem"asi üldse on võistlustel poseerida just tulevase võitja kõrval. :)
2017
Fitnessiliigasid on mitmeid. Neist suurim on IFBB ja siis on NAC, Pure Elite jne jne... Eestis on aga kogu võim IFBBs ja nemad panevad seal võistlevatele sportlastele mujal liigades võistlemist pahaks. Või noh, pahakspanu ei ole tegelikult õige sõna. Kui sul raha on, siis mine ja võistle mujal, aga kui IFBBsse tagasi tahad, siis maksa kinni enda dopinguproov, mis maksab mitusada eurot, ja kui oled puhas, siis saad sinna liigasse tagasi. Pendeldamist siiski eriti ei toimu ja IFBB sportlased ei julge mujale võistlema minna. Mina läksin. Läksin Pure Elite võistlusele.
Võistlesin kahes kategoorias: Male Tattooed Muscle Model ja Fitness Model Over 75 kg. Tulin tagasi kolmanda koha karikaga Fitness Modelist ja esimese koha karikaga Tattooed Muscle Model kategooriast. See oli äge värk. Pure Elite jagas ka pro-kaarte üsna heldekäeliselt ja seda naljakam oli mõelda, et ma nüüd olen "pro". Aga seal saidki pro-ks kõik, kes osavõistluse võitsid. Igatahes andis see mulle palju motivatsiooni ja rõõmu ning tundsin, et kuskil on mind aktsepteeritud ning mu füüsist ja lavalist olekut hinnatakse vääriliselt.
Sealt edasi otsustasin minna ka sügisel toimuvatele Pure Elite World Championships võistlustele Margate nimelisesse linnakesse Inglismaal. Osalesin Tattooed Muscle Model kategooriast ja sedakorda siis pro-de seas. Võistlesin võitjatega ja tulin tagasi vahva viienda koha karikaga ja sain taas palju häid emotsioone.
2017 oli hea aasta.
2019
2019. aasta sügise ettevalmistus algas aasta varem. Võtsin ühendust vana sõbra Siim Savisaarega, palusin ta endale treeneriks ning hakkasime asju ajama. Üle mitme aasta koostati mulle treeningkavad ja pandi paika kaloraaž. Viimastel aastatel olin seda ise teinud.
Treenerit on minul pigem vaja siiski psühholoogiks. Treeneri ja treenitava arusaamad selle koha pealt alati ei kattu, aga kui ei proovi, siis ei saa teada kah.
Hakkasime siis minu peki alt lihast vorpima. Võistluste lähenedes lisasime veel poseerimise ja võtsin abi ka Eleri Reinartilt, kellega selleks hetkeks olime sõjakirve maha matnud.
2019. aasta sügisel toimusid Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis ja mina osalesin klassikalise kulturisimi kategoorias. Andsin endast parima ja sain tänutäheks kuuenda koha karika.
Kas see oli minu viimane võistlus? Never say never.
